Tõstamaal alustasime seminaripäeva Andero Terase koolitusega. Fookuses oli teema, mis kõnetas meid kõiki – kuidas märgata, kui tempo läheb liiga kiireks, ning kuidas õigel ajal korraks peatuda.
Rääkisime väsimusest, taastumisest, unest ja sellest, kui palju meie aju tegelikult vajab pause, mida me talle tihti ei anna.
Kõlama jäi lihtne mõte: alati ei pea ootama puhkust või vaba nädalavahetust. Vahel algab taastumine sellest, et võtad keset päeva ühe päris pausi.
Millal viimati päriselt pausi tegid?
Koolitusel jäi kõlama üks lihtne, aga päris aus küsimus: millal sa viimati päriselt pausi tegid?
Mitte sellist pausi, kus vastad kiiresti veel mõnele e-kirjale. Mitte sellist, kus tööarvuti läheb kinni, aga telefon jääb kätte. Ja mitte sellist, kus keha on küll puhkamas, kuid mõtted teevad endiselt tööd.
Päris paus tähendab hetke, kus ka aju saab võimaluse korraks puhata.
Tänapäeva tööelu on kiire ning sageli tunneme uhkust selle üle, kui palju jõuame teha. Harvem mõtleme sellele, kui palju energiat kõige selle juures kulub. Väsimus ei teki tavaliselt üleöö. Enamasti annab keha ja vaim meile juba varem märku, et tempo on liiga kõrge – tähelepanu hajub, uni muutub rahutumaks, väiksemadki probleemid tunduvad suuremad ning taastumine võtab üha rohkem aega.
Sageli loodame, et järgmine nädal on rahulikum või et puhkuse ajal jõuame ennast välja puhata. Tegelikult vajab meie aju taastumiseks väikeseid pause iga päev. Nii nagu lihased vajavad pärast pingutust taastumist, vajab seda ka meie tähelepanuvõime.
Proovi korraks kaasa teha. Loe mõttes kolmeni ja küsi endalt: milline mõte nüüd tuleb?
Ei tulnudki? Väga hea. Just selliste väikeste pausidega saab aju harjutada hetkeks päriselt puhkama. Mõttepaus ei pea olema pikk, aga see peab olema teadlik.
See võib tunduda tühise harjutusena, kuid oskus aeg-ajalt korraks peatuda on tänapäeva kiires maailmas väga vajalik. Mõnikord ei ole kõige produktiivsem teha veel üks ülesanne. Mõnikord on kõige kasulikum korraks peatuda, hingata ja lasta mõtetel settida.
Väike tagasivaade meie kevadseminarile.
Ühe teemana jäi kõlama ka uni. Ja peab ütlema, et selles osas saime endale üsna rahulolevalt otsa vaadata – meie kollektiiv magab päris hästi. Vähemalt nii me seminaril tõdesime.
Ja siis tuli Kihnu
Pärast koolituspäeva liikusime edasi Kihnu. Saar tegi meiega täpselt seda, mida vaja oli – võttis tempo maha.
Sõitsime ratastega nii vihmas kui päikeses, hingasime sisse sirelilõhna, nautisime meretuult ja seda mõnusat saare olemist, mida on raske sõnadesse panna.
Sellised ühised käigud on meie jaoks olulised. Mitte ainult sellepärast, et saab korraks töö juurest eemale, vaid sellepärast, et koos oldud aeg teeb meeskonna päriselt tugevamaks.
Tõstamaa ja Kihnu kevadseminar oli täpselt selline peatus, mida meil praegu vaja oli.
Aitäh kõigile, kes kaasa tulid, ja suur aitäh Andero Terasele mõtlemapaneva koolituspäeva eest!